Viies teema: nutiseadmetel põhinevad õpikeskkonnad

Viienda teema puhul tuli valida kahe erineva võimaluse vahel. Kuna viimasel ajal on (mul) palju lugemist olnud, valisin nutirakenduse ratta rakenduse testimise.

Google Jamboard

Esmapilgul ei tundu Google Jamboard nutirakenduste rattas üldse olevat. Aga…nutirakenduste ratas vajab kõvasti uuendamist ja teiseks oli minu meelest Jamboard üks Classroom’i osa ja see on juba täitsa olemas.

Google Jamboard asub lingil jamboard.google.com ja selle kasutamiseks on vaja e-mail aadressi. Kahjuks ei ole ma katsetanud, kas ka see Google’i pakutud lahendus lubab (õpetajale ehk tahvli tekitajale) sisselogimist mis iganes e-maili või ainult Gmailiga. Kuid järeldan, et saab, kuna õpilased logisid sisse igasuguste e-maili aadressitega.

Algul on tahvel täitsa valge, üleval keskel asuv nupp on selleks, et lisada uusi tahvleid.

Jamboard’i tööriistade riba

Vasakul pool pildil on näha, mis võimalusi pakub Jamboard.
Esimesed on erinevad kirjutusvahendid nagu pastapliiats, vildikas jne. Kõikide puhul saab kasutada erinevaid värve.
Teine on kustukumm.
Kolmas tööriist valimiseks, nt kui on vaja kleepmärget liigutada.
Järgmine on kleepmärge. Peale selle nupu vajutamist avaneb uus väike aken, kuhu saab kirjutada teksti ja valida märkme värvi.
Viies nupp on pildi lisamiseks.
Kuues element on selleks, et lisada tahvlile erinevaid elemente (nt ruut, joon, nool).
Eelviimane nupp lisab tekstivälja tahvlile ja viimane on laser. Laserit on tõenäoliselt parim kasutada oma Jamboard’i esitamiseks või õpetajana millegi seletamiseks.

Jamboard’it olen kasutanud 5.-6., 7.-8. ja 9. klassiga.
Kõige noorematel (ehk 5.-6.klass) oli ülesandeks kirjutada (kasutades kleepmärkmeid) erinevaid sõnu teemal Autumn (sügis) ja jagada neid kategooriatesse (kasutades värve ja asukohta tahvlil). Tegevus toimus klassis, õpilased kasutasid oma nutitelefone ning mina näitasin jooksvat tulemust projektsioonina tahvlile.
Vaadates õpilasi ja nende tegevust telefonides, pean kahjuks ütlema, et Jamboard’i telefoni versioon ei ole väga sobiv. Ekraan on väike ja märkmete lisamine tundus veidi ebamugav. Samas, lapsed ei kommenteerinud seda ja röömsalt tegid ülesande lõpuni.
7.-8. klassil oli sammasugune ülesanne, et tutvuda tarkvaraga. Point oli selles, et nad saaksid pointist aru ja hiljem oskaksid kasutada Padel’it (sarnane lahendus Trello’le) ning saaksid analüüsida üht teemat. Selleks läksin 7.-8.klassi õpilastega arvutiklassi.
Kahjuks juhtus nii, et õpilastel tundus suhteliselt põnev olevat, aga teksti ja sisu väga palju ei tulnud. Kõige rohkem meeldis neile uurida mis värve saab kasutada, kuidas teha kleepmärge suuremaks või pöörata see tagurpidi, kuidas joonistada tahvlile või lisada pilt.
Kui kõik võimalused said uuritud, suutsid nad siiski tekitada keskele ühe sõnapilve.
Kõige paremini töötasid Jamboard’iga 9. klassi õpilased. Esimese ülesandega (Autumn ja sõnad) said väga hästi hakkama ning teiseks ülesandeks (ühel teisel päeval) analüüsid Kadripäeva ja Püha Katariinat maailmas.

© 2020 Tomáš Pavelka and Koonga kool.

Kuna oleme 9. klassiga erinevatest riikidest rääkinud, neist videosid vaadanud ning õpilased pidid tegema referaate nende kohta, otsustasin, et Aafrika riikide referaatid teevad nad hoopis Jamboard’is.
Vaadates tulemusi, mis olid väga kihvtid, võib öelda, et Google Jamboard on lihtsasti õpitav ja intuitiivne lahendus. Selles saab teha huvitavaid esitlusi ja samas annab Jamboard inspiratsiooni, mida on võimalik teha ka tavalisel tahvlil klassiruumis kasutades nt post-it märkmeid ja kriiti.
Algul võib Jamboard tunduda liiga lihtne, aga kui natuke süveneda, avastame, et ei ole väga raske väheste tööristadega muuta tervet tahvlit nii, et ta oleks peaaegu võrreldav presentatsioonidega (nt Microsoft Powerpoint).

Ma ei soovitaks kasutada Jamboard’it nutitelefonides, kuigi on see täitsa võimalik. Samas ei tundunud, et lastel oleks sellega suuri probleeme ja seega peaksin rohkem katsetama, kus täpsemalt asub piir, mis on veel mugav ja mis enam ei ole.

Neljas teema: personaalsed ja avatud õpikeskkonnad

Neljanda ülesande puhul valisin lugemiseks artikli Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems (mis on aastast 2007).

Artikli autorid väidavad, et hariduses kasutatavad üldlevinud tehnilised lahendused ei võimalda isikustamist ega toeta inimese elukestvat õpet.

Mis on üldlevinud lahendused (ingl.k. dominant design)?
– QWERTY klaviatuur
– VHS video
– IBM PC
Näited pärinevad aasta 1978 artiklist, mille autorid olid Abernathy and Utterback. Lahenduste “probleem” oli see, et peale nende kasutusele võtmist ei otsitud uusi alternatiivseid lahendusi, vaid tegeleti olemasolevatega edasi.

Kuidas on see kõik seotud õpikeskkondadega?
Autorid leidsid nende puhul kitsad kohad nagu
– info ja sisu kättesaadavus (integration) – mõned süsteemid ei võimalda kursuste info jagamist erinevate kursuste vahel
– õpetaja ja õppija õigused materjalide loomiseks ja muutmiseks
– kasutajad ei saa muuta süsteemi välimust
– kursuse info ei ole kättesaadav väljaspoolt õpikeskkonda jt

Lahendused neile probleemidele võiksid olla
– õpikeskkonnad võimaldavad kasutada erinevaid tööriistu õpikeskkonna väljaspoolt (nt foto töötluseks), selle asemel, et integreerida oma lahendus nt programmi (internetis kättesaadavad võimalused on tihti kvaliteetsemad)
– kõik kasutajad pääsevad kõikidele materjalidele ligi ning tohivad lisada uut sisu
– kasutajad saavad tõsta ümber erinevaid õpikeskkonna elemente, muuta välimust ja valida tööriistu
– kasutajad saavad siduda personaalse õpikeskkonna oma sotsiaalvõrgustikuga

Kuid sellega kaasnevad mõned väljakutsed. Kõik grupi liikmed ei ole samasugused, mõned ei lõpeta kursust, mõned lihtsat vaatavad, mis ümberringi toimub ja seega on raskem antud gruppi korraldada ja koordineerida.
Informatsiooni hulk võib olla väga suur, mis tähendab, et kasutaja ei pruugi leida seda, mida ta vajab. Et teda aidata, saab kasutada erinevaid sorteerimismislahendusi, hindamissüsteeme, hinnanguid ja kommentaare.

Ülesande teise osana tuli koostada oma personaalse õpikeskkonna diagramm.

Personaalne õpikeskkond

Viited:

Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007). Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. Journal of E-Learning and Knowledge Society, 3(2), 27–38. https://dx.doi.org/10.20368/1971-8829/247

Kolmas teema: õpihaldussüsteemid

Kolmanda ülesande puhul valisin testimiseks õpihaldussüsteemi Google Classroom, kuid kohe peale sisselogimist hakkasin seda võrdlema meie koolis kasutatud e-kooliga ning Classdojoga, mida katsetasin just sel nädalal.

I. osa – Google Classroom

Google Classroom’i puhul on ilmselgelt väga tore, et see on osa Google keskkonnast. On vaja kiiresti vaadata või lisada midagi kalendrisse? Check, kalendri nupp on kohe olemas. On vaja lisada või üle vaadata materjale drive’s? Check, nupp jälle olemas. Tahad kasutada küsimustikku või testi? Jep, Google Forms kui ülesande osa olemas. Documents, Sheets, Presentations ja Drawings ka.
Järgmine huvitav võimalus on see, et õpetaja saab otsustada, mis järjekorras õpilased näevad ülesandeid. Näiteks nii, et algul esitan õpilastele küsimuse ja kui on nad sellele vastanud, näidatakse neile järgmist osa jne. On võimalik hinded välja panema, õpetaja võib suhelda vanematega ja kindlasti on olemas veel võimalusi, mida ma ei märganud.
Välimus, nagu oleme Google võimaluste puhul harjunud, on lihtne, aga toimiv. Algul on kõik puhas ja valge, tekts on must, nupud halli- või mustavärvi, kursuse päisepilt on lihtne, aga saab kas valida uue või lisada oma.
Ühesõnaga eKool Google disaini ja äppidega.

Miks ma siis seda ei kasuta juba täna?

II. osa – eKool

Sellele küsimusele on mul lihtne vastus. EKool.
Google äppide nupud lihtustavad protsessi, see on tõsi, aga kuna meie kool kasutab eKooli, ei tundu mulle väga mõistlik kasutama hakata veel üht keskkonda, et teha topelt samasugust tööd (nt ülesannete/hinnete sisestamine). Kui ma aga peaks kunagi ise otsustama, mis õpihaldussüsteemi kasutaksin (et siis kui eKool või nt Stuudium ei oleks default valikud), võib-olla kaaluksin Google Classroomi.
Praegu segab mind eKooli puhul vist ainult see, et ei saa otse suhelda lapsevanematega (kui suhtlemise all ei mõelda õpetaja poolset teadet/märkust/hinnet õpilase kohta).

Kui ma soovin edastada midagi vanematele või lastele, on kõige suurem tõenäosus, et keegi loeb minu sõnumeid, just eKoolis. Kui ma soovin vaadata, miks õpilane puudus, on selleks eKool. Ja kahjuks Google Classroom ei paku mulle praegu seda lisaväärtust, et kaaluksin selle kasutamist eKooli kõrval.

Aga kas on äkki ägedamaid võimalusi?

III. osa – Classdojo

Classdojo’t hakkasin uurima peale 4.10.2020 loengut, mis toimus zoom’is. Keskkonda soovitati loengu chatis.

• 

  Klasside ülevaade

• 

  Uue õpilase lisamine

• 

• 

  Classdojo poolt loodud õpimärgid. Saab lisada ka uusi

• 

  Toolkit

Kõige suurem motivatsioon, miks Classdojo’ga tutvuda, olid minu jaoks õpimärgid. Need väiksed enamasti ringikujulised värvilised märgid, mis edastavad informatsiooni saadud kogemuse kohta.
Need on tõesti olemas (pilt galeriis), neid saab muuta ja disainida suhteliselt kiiresti ning seejärel juba jagama hakata. Õpimärke on kaks tüüpi – positiivsed ja negatiivsed, mis siis annavad või võtavad õpilaselt punktid ära. Joonises saab mugavalt vaadata, kas õpilane on pigem töökas või tal puudud motivatsioon ja huvi.
Keskkonna välimus on armas ja lihtne, nt klasside ja õpilaste lisamine võttis umbes 10 minutit (pildid galeriis). Tõsi, meie koolis on väiksed klassid.
Väga põnev võimalus on toolkit (pilt galeriis). See sisaldab väikseid n-ö äppisid, mida saab kasutada selleks, et jagada klass gruppideks, panna timer käima jt.

Praegu ma Classdojo’t oma tundides ei kasuta, kuid kaalun seda. Probleem on jälle selles, millise lisaväärtuse see pakub mulle.
Tundide elavdamiseks kasutan kõigepealt erinevaid aktiivseid õppemeetodeid ja seejärel virtuaalseid õpivõimalusi/õpikeskkondi (nt mentimeter.com, kahoot.com, wizer.me).

Teine teema: Õpikeskkonna ja võrgustiku roll õpiprotsessis

Teise ülesande puhul valisin lugemiseks Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega artikli (Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E.,2009).

Artiklis käsitletakse suletud, avatud ja personaalseid keskkondi ning infovoogusid.

Avatud õpikeskkonnad on keskkonnad pidevas muutumises ja arengus tänu kasutajate hetkevajadustele (Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E., 2009), mis on minu meelest ühelt poolt väga vajalik, kuid teiselt poolt võib see tuua mõningaid probleeme. Vaadates Google pakutavaid võimalusi ja nende vahepeal toimuvat hüppelist arengut (mil tükk aega ei muutu midagi, et seejärel tuleks korraga suhteliselt palju muudatusi), tekitavad mõned suuremad uuendused väikese šoki. Elemendid ja funktsioonid muudavad oma asukohta (nt “hamburgeri” menüü ja selle kadumine 2019-2020a) või neist tehakse lausa uus äpp.

Kuid just Google võimaluste puhul tekib mul üks küsimus. Kas on see avatud või suletud keskkond? Kuna hajutatud ülesehitusega keskkonnad koosnevad avatud, vabalt kättesaadavatest vahenditest, siis nende peamine eelis seisneb selles, et materjalide ja info vaatamiseks ning kommenteerimiseks ei pea keskkonda sisenema salasõnade abil (Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E., 2009). Google pakutavad tarkvarad tunduvad mulle justkui avatud (nt info saab tõmmata ühest vahendist teisse ja need on kättesaadavad igal hetkel, samas on need hooldatud n-ö “kolmanda” firma poolt).

Personaalne õpikeskkond ei ole tarkvaralahendus vaid on rohkem tehnoloogia kasutamise uus lähenemine või metoodika e-õppes (Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E., 2009).

Õpikeskkond saab olla põhimõtteliselt kõik, mis meid ümbritseb. Oluline on see, kuidas seda ümbrust kasutab õpetaja, läbiviija või õppejõud. See õpikeskkond võib olla kas füüsiline, veebis või hübriidne. Õpilase jaoks on väga tähtis, et see keskkond toetaks tema õppimist, see peab olema talle turvaline (nii füüsiliselt kui vaimselt), ohutu ning konkreetne (et ei oleks liigseid ärritajaid).

Oma kogemustest õpikeskkondadega kirjutasin juba oma eelmises postituses, kuid siin veidi täiendan. Aineõpetajana pean igapäevaselt kasutama ekooli keskkonda, mis tundub mulle mugav ja lihtne, kuid puudud siiski üks võimalus – otsene suhtlemine vanematega, selleks on vaja kasutada nt e-kirja. Järgmisena puutun tihedamalt kokku Edufeedr’iga, mis on infovoog, millesse kogunevad meie kursuse ajaveebide postitused. RSS infovoogu kasutasin ka mitu aastat tagasi, et kätte saada uudised, mis huvitasid mind. Selleks kasutasin Google reader’it, mis kahjuks lõpetas oma tegevuse 1.07.2013.

Viited:

Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–30). Tallinn: TLÜ informaatika instituut.

Esimene teema: Ülevaade haridustehnoloogia ajaloost

I. osa – isiklikud kogemused

Esimene ülesanne pani mind kohe mõtlema oma eelmiste õpingute järele. Olen sündinud Tšehhis ja Eestis elanud vist natuke üle 7 aasta (kes seda küll mäletaks) ning isiklik kogemus haridussüsteemidega on mul kolmest riigist. Need kolm riiki on Tšehhi, Eesti (obviously) ja Sloveenia, kus õppisin pool aastat Erasmus programmi raames. Ja mõeldes teemale kummitasid peas 2 mõtet: Karel ja e-learning.

Kes ei tea, Karel on programmeerimiskeel aastast 1981, mida kasutati koolides, et õpetada lihtsad programmeerimisoskused. Karel on väike robot, kelle kodu on all vasakus nurgas ning tema väli oli umbes 10×10 suur. Ta oskab minna edasi, pöörata vasakule, pana beeperi maha või selle võta sealt ära. Beeper on põhimõtteliselt joon. Neid jooni mahub ühele ruudule kuni 8 tükki. Teda juhendandes pidime kirjutama erinevaid tähti. Mäletan, et tähed nagu I, L, O olid suhteliselt kerged, aga M tähega minu programmeerimiskarjäär lõppes.

Teine mõte e-learning jäi meelde sellepärast, sest mõni meie õppejõududest oli sellest rääkinud bakalareuse õpingute ajal. Teoorias oli meil võimalus õppida ained ka läbi interneti, aga minu meelest ei kasutanud seda keegi minu kaaslastest ja õppejõud eriti ei promonud seda. Hoopis rääkisid, et see on pigem neile, kes õpivad distantsõppe kaudu.

Hiljem, kui olin juba oma bakalareuse lõpetanud ilmus uudis ühe Tšehhi üllikoolist (kui ma õigesti mäletan Brno linnast), mis pakkus otseülekandeid mõnedest loengutest. Üldine reaktsioon oli selline, et tudengid saavad vaadata loenguid voodist ning vaene õppejõud peab rääkima tühjas klassiruumis.

Kui olin umbes 26-aastane, sain aru, et soovin oma teadmisi täiendada ning sel ajal avastasin coursera.org ja edx.org. Mõlemas keskkonnas lõin endale konto ja asusin otsima endale sobivat kursust. Lõppude lõpuks valisin coursera’s Sports and society, mille ma lõpetasin. Kursuse ülesehitus oli päris huvitav – leongud, väiksed testid iga loengu järel ning üks kirjatöö, mis tuli kursuse lõpus esitada.

Kõige värskem kogemus on mul kevadest 2020, mil minu abikaasa koroonakriisi ajal valmistas kodus oma e-õpet kahe kooli õpilastele. Vaatasin, mis tarkvara ta kasutab ning kuna koolis, kus töötan, toimus 14.09 e-õppe päev, sain mõningaid ka katsetsada.

II. osa – lugemine

Lugemiseks valisin Paul Nicholsoni A History of E-learning – Echoes of the Pioneers ja Andrew Molnari Computers in Education: A Brief History.

Algul olin veidi üllatunud, et arvuteid hariduses on kasutatud peaaegu 60 aastat, kuid mõeldes natuke põhjalikumalt tundub see täitsa loogiline – esimesed arvutid loodi juba 1940s. Päriselt hämmastav oli minu jaoks fakt, et juba 1970s pidid USAs mõnede ülikoolide tudengid endale ostma arvutid (Molnar 1997). Selle puhul mind tegelikult huvitaks, kui palju n-ö tavalisi inimesi oli toonaste tudengite seas, kuna ühe arvuti hind pidi olema suhteliselt kõrge.

Lugedes pidin endale mitu korda meelde tuletama, et Molnar’i artikkel on aastast 1997. See just sellepärast, et mõned mõtted olid väga aktuaalsed. Üks näide on, Andrew Molnar’i artiklis välja toodud Herbert Simon’i (1971) definitsioon väljendist “to know“. “It used to mean having information stored in one’s memory. It now means the process of having access to information and knowing how to use it.” Tänapäeval tuleb nii palju uut informatsiooni ja sellega kaasneb info küllus ning on vaja õpetada, kust informatsiooni otsida.

Nicholson ja Molnar kirjutavad sellest, et arvutid hariduses ja e-learning on midagi uut ja teistsugust ning sellest räägime ka meie 13 (23) aastat hiljem. See tekitab minus küsimuse, et kui palju on laias laastus muutunud?

“However, the driving question for education in the 21st century will be that posed by Herbert Simon on what it means “to know.” Is it what we have in our heads or how well we are skilled to explore the infosphere?” (Molnar 2007)

III osa – väike uuring

Väikese ringiga jõudsin oma mõtetes tagasi Tšehhi. Nimelt huvitas mind, kuidas said Tšehhi koolid hakkama koroonakriisi ja e-õppega. Juba suve algul lugesin ühe artikli, kus haridusminister rääkis sellest, et nn e-kooli revolutsioon tuli koroona pärast kiiremini. Kahjuks ei kommenteerinud ta, kas see oli hea või halb ja kuidas täpsemalt see oleks pidanud välja nägema kui ei oleks koroonakriisi olnud.

Eriolukorras õpetamist ja õppimist kommenteeris 6.4.2020 poliitilise instituudi TOPAZ senior analüütik Jaroslav Poláček. Tema sõnul piisas kolmest nädalast, mille jooksul kõik koolid hakkasid kasutama Google või Microsofti poolt pakutavaid lahendusi. Kuid on vaja mõelda mida teha tulevikus (st aprill-juuni 2020), et õpetaja ei oleks see inimene, kes ainult saadab ülesanded laiali ning hiljem neid parandab. Koolid ilmselgelt olid juba varem kasutanud e-kooli tarkvara, mis aga aprillis osutus ainuüheks võimaluseks ja ei olnud enam luksuslik lisand. Ta mainib, et haridusministeeriumi saadetud juhendis toodi välja, et “ootamatu olukord, mil on kõik koolid suletud toob endaga kaasa palju probleeme, aga ka võimaluse hüppeliselt arendada õpetajata ja õpilaste haridustehnoloogiate kasutamisoskusi (Poláček 2020).

Viited:

Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal. http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx

Nicholson, P. (2007). A History of E-Learning. B. Fernández-Manjón, J. M. Sánchez-Pérez, J. A. Gómez-Pulido, M. A. Vega-Rodríguez, & J. Bravo- Rodríguez, Computers and Education (lk 1–11). Dordrecht: Springer. http://doi.org/10.1007/978-1-4020-4914-9_1

Poláček, J. (2020). Online školství: revoluce, ne evoluce. Loetud aadressil https://top-az.eu/on-line-skolstvi-revoluce-ne-evoluce/

Õpileping

Teema

Soovin teada saada uusi keskkondi, mida kasutada kas klassiruumis või e-õpes. Mõningaid olen proovinud, kuid on kindlasti vaja oma n-ö porfooliumi täiendada.

Soovin uurida, millised on tulevikutrendid.

Eesmärgid

Võtan kasutusele uued õpikeskkonnad.

Leian keskkonnad, mis sobiksid ka algklassidele.

Orienteerun õpikeskkondade maailmas, et saaksin vajadusel kolleegidele või kellelegi teisele talle sobivat keskkonda soovitada.

Uurin haridustehnoloogia ajalugu Eestis ja mujal.

Strateegia

Osalen kontakttundides, kas füüsiliselt või veebis. Vajadusel vaatan loengu salvestust, et meelde tuletada, millest oli juttu.

Teen kodutööd ja ülesanded õigeaegselt.

Uurimiseks kasutan interneti ja TLÜ raamatukogu.

Küsin teistelt arvamust või nõu.

Vahendid

Õppejõud. Teised kursikaaslased. Internet. TLÜ raamatukogu. Abikaasa (kuna ta on tõesti väga tark). Kolleegid koolis.

Hindamine

Oskan oma tundides või e-õpes kasutada asjakohaselt erinevaid keskkondi. Õpilased saavad sellest kasu ning neile meeldib neid keskkondi kasutada.

Oskan kolleegidele soovitada sobivat lahendust õpetamiseks kas tunnis või e-õpes.

Lapsevanemad ei protesteeri ja on minu valikutega rahul.

Inspiratsiooniks vaatasin läbi Karini, Kaja, Marielli ja Merlini postitused samal teemal.