SAMR mudel

SAMR tähendab inglise keeles Substitution, Augmentation, Modification, Redefinition.

SAMR mudeli töötas välja Ruben Puentedura. Selle abil saab vaadata tehnoloogia mõju haridusele ja õppimisele.
SAMR mudel koosneb kahest etapist. Enhancement, kuhu kuulub Substitution ja Augmentation ning Transformational, kuhu kuulub Moditification ja Redefinition.

Substitution – asendame midagi mõne tehnoloogilise vahendiga (nt paberi asemel kirjutan Word’i).
Augmentation – tehnoloogiat kasutatakse siiski asendajana, aga lisab mõningaid täiendusi (nt Word’is saab lisada pilte, linke, teksti saab muuta kiiresti)
Modification – tehnoloogia täiendab õppimist, aga samal ajal muudab seda ka (nt tudeng teeb endale blogi, kus kirjutab oma õpingutest, teeb analüüsi, esitab oma kodutööd, mis tähendab, et ta peab olema ettevaatlik, mida ta sinna kirjutab, kuna n-ö terve maailm võib seda lugeda)
Redefinition – õppejõud peavad välja mõtlema, kuidas kasutada tehnoloogiat nii, et see võimaldaks sellist õpet, mida ei oleks vanasti saanud läbi viia (nt jagatud dokumendid, milles teevad kodutööd õppijad erinevatest riikidest; tunnid/seminarid/loengud toimuvad veebikeskkonnas).

Kasutus uuringutes

Romrell et all (2014) kasutasid SAMR mudelit m-õppimise hindamiseks (ingl mLearning – mobile learning). M-õppimine on õppimine, mis on personaliseeritud, paigutatud ja ühendatud mobiilse seadmega. Uuringus leiti, et kõige lihtsamini saab õppimisse tuua mobiilsed seadmed (ja seega m-õppimise) läbi Substitutioni (ehk asendamise). Autorid mainivad, et enne 2014 sai tehtud 3 uurimustööd, mis uurisid mobiilsete seadmete kasutamist ülesannete täitmiseks, milleks algupäraselt neid ei kasutatud.
Tuuakse näited ka mobiilsete seadmete kasutamisest teistes SAMR’i faasides.
– SMS sõnumite kasutamine teooria meelde jätmiseks. Tudengitele saadeti kaks korda päevas sõnumid ravimite kirjeldusega (augmentation)
– SMS sõnumite kasutamine üleujutuse simuleerimiseks. Tudengitele saadeti sõnumid, mille abil said nad uue informatsiooni üleujutuse kohta (modification)
– inglise keele õppimine liitreaalsuse abil. Tudengitele näidati asjade inglise keelseid nimetusi nende telefonis (redefinition).

Aldosemani (2019) uuris Saudi Arabia koolitust, mis oli suunatud õpetajatele Smart Teacher 2030 programmi raames. Programmi eesmärk on innustada õpetajaid asendama oma traditsioonilisi meetodeid Web 2.0-põhinevate õpetamise meetoditega. Koolitus kestis kokku 18 tundi ja oli jaotud 6 ossa. Iga osa kestis 3 tundi ja tegeles erineva teemaga. SAMR mudelit tutvustati 5. ja 6. kokkusaamise ajal koos TPACK’iga (ingl The Technological Pedagogical Content Knowledge). Eesmärk oli näidata, kuidas mõlemad mudelid võivad aidata tehnoloogia sissetoomist õpetamisse.

Allikad:

Fastiggi, W. (kuupäev puudub). The SAMR model. Technology for Learners. https://technologyforlearners.com/the-samr-model/

Romrell, D., Kidder, L., & Wood, E. (2014). The SAMR model as a framework for evaluating mLearning. Online Learning Journal, 18(2). https://www.learntechlib.org/p/183753/article_183753.pdf

Aldosemani, T. (2019). Inservice Teachers’ Perceptions of a Professional Development Plan Based on SAMR Model: A Case Study. Turkish Online Journal of Educational Technology-TOJET, 18(3), 46-53. https://files.eric.ed.gov/fulltext/EJ1223786.pdf

III analüüs

MIS

Kuna varem ei olnud mul selge, kas soovin kasutada rada2.smartzoos.ee või avastusrada.ee keskkonda, pidin natuke uurima nende võimalusi ja kaalusin plusse ja miinuseid.
Rada2-s saab registreerida kodulehel, Avastusrada ei võimalda seda.
Avastusrada tundub palju populaarsem olevat.
Lõpuks kirjutasin Avastusraja IT-toele ning sain endale konto. Arvan, et otsustan pigem selle heaks.
Eelmine nädal korraldasin koosolekut õpetajatega, kes on annavad 6. klassis tunde. Koosolek toimus koha peal ja veebis ning oli suhteliselt lühike ja konkreetne. Rääkisime sellest, kuidas hakkab õppeprogramm välja nägema, kus täpsemalt võiksid asuda peatused/ülesanded ja mõtlesime välja, kuidas edasi minna. Plaanis on läbi käia võimalik teekond. Lisaks sellele peavad õpetajad välja mõtlema, mis täpsemalt nad tahavad oma ainest õppeprogrammi integreerida. Iga õpetaja vastutab ühe aine eest, kuid kuna üks peamistest põhimõtetest on õppe lõimimine, üritavad nad mõelda ka teiste ainetega seoste peale (nt Punane torn on seotud ajalooga, aga ülesande väljund võib olla pilt, mida õpilased joonistavad).
Ühtlasi sai paika pandud, et õpilased on väikestes gruppides.
Koosoleku lõpu poole pakkusin välja, et tervel programmil võiks olla üks terviklik väljund, mis valmiks ülesannete käigus. Hetkel on plaanitud selleks kollaaž, mis tehtaks järgmisel päeval koolis peale programmi toimumist. Õpilased teeksid selleks vajalikud pildid ülesannete ajal ning iga grupp töötaks välja ühe kollaaži. See valmib tõenäoliselt mõnes veebikeskkonnas (nt Canva või Jamboard), sest õpilased teevad pilte oma telefonidega ja seega ei oleks vaja neid printida. Pildid lihtsalt laaditakse valitud keskkonda üles.

MIS SIIS

Koosolek õpetajatega oli hädasti vajalik, sest tänu sellele saaksime lõpuks liikuda edasi. Suhtlemine õpetajatega oli mul suhteliselt raskendatud, sest mul ei olnud nende e-maili aadresse ja pidin neile kirjutama läbi ühe kooli töötaja. See on hetkel juba lahenenud. Kõige raskem töö on tegelikult õpetajate teha, sest nemad peavad välja mõtlema ülesannete tüübid, nende sisu ja seosed teiste ülesennate ja/või aine(te)ga.

MIS EDASI

Oleksin pidanud palju proaktiivsem ja ma ei oleks tohtinud oodata seda hetke, mil kooli töötaja kirjutab õpetajatele.
Koosolekut oleksin tahtnud teha koha peal, kuid see ei olnud antud olukorras võimalik. Osa õpetajaid tegi oma tunde kodust ja osa koolist.
Ootan põnevusega sisu, mille töötavad õpetajad välja. Ühelt poolt sellepärast, sest olen oodanud seda hetke, mil midagi valmib, peaaegu pool aastat. Teiselt poolt sellepärast, sest õppeprogramm saab lõpuks valmis ja selle tegemine ei vaeva mind enam.

Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035

Haridusvaldkonna arengukava 2021-2035 on jätk Eesti elukestva õppe strateegiale 2020. Analüüs arvestab sellega, et tuleviku demograafilised muudatused, inimeste muutuvad eluviisid, kliimamuutused, globaliseerumine ning tehnoloogia areng toovad muutusi. Eelkõige mainitakse muutusi töö olemuses ja hariduses. Haridus tulevikus peab olema paindlik, et tagada inimeste võrdsed võimalused sõltumata east ja soost. Rõhutakse haridust sotsiaal- ja kultuurivaldkonnast.

Digi teema ei ole ainuke fookus. See on hoopis üks läbiv teema analüüsis.

Praegune olukord

Peatükis seletatakse lahti kolm strateegilist eesmärki ning nende tugevus ja kitsaskohad.

Strateegiline esmärk 1 “Õpivõimalused on valikurohked ja kättesaadavad ning haridussüsteem võimaldab sujuvat liikumist haridustasemete ja -liikide vahel.”

Tugevused

• Eesti ülikoolid on rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised, lastel on võimalik osalema alushariduses ja enamus lapsi käib lasteaias
• Täiskasvanute kõrge osalus elukestvas õppes
• Maailma mõistes kvaliteetne haridus.

Kitsaskohad

• Ei ole selge, mille eest vastutab riik, kohaliku omavalitsus erasektor haridussüsteemis
• Töötaja motivatsioon ennast harida ja tööandjate motivatsioon töötajate digioskusi ei ole piisav.

Strateegiline eesmärk 2 “Õpe on õppijakeskne ja tulevikku vaatav ning õpetajate järelkasv on tagatud.”

Tugevused

• Õppe keskpunktist on õppija
• Tänu digipädevuste ja digilahenduste taseme tõusule on haridus kättesaadavam, mitmekesisem ja tõhusam

Kitsaskohad

• On võimalik rakendama nüüdisaegsest õpikäsitus suuremas mahus kui hetkel
• Doktoriõpe ei ole atraktiivne, alustavad õpetajad tihti lahkuvad töölt, õppejõudude palk on madal

Strateegiline eesmärk 3: “Õpivõimalused vastavad ühiskonna ja tööturu arenguvajadustele.”

Tugevused

• Tänu ühiskonnas kehtivatele väärtustele ning inimeste heale funktsionaalsele lugemisoskusele ja matemaatilisele kirjaoskusele saavad paljud oma haridust pidevalt täiendada
• IT valdkonnas on üliõpilaste arv kümne aastaga kasvanud kaks korda, tervisevaldkonnas kolm korda

Kitsaskohad

• Kõik eagrupid ei omanda ühtlaselt digioskusi ja -pädevusi
• Liiga vähe inimesi jätkab õpingutega peale üldharidust, väljalangevute osakaal kutse- ja kõrghariduses on liiga suur

Sihid aastaks 2035

Igale strateegilisele eesmärgile on välja töötatud sihid aastaks 2035, millele lisatakse veel tegevussuunad. Järgneb valik mõtteid eesmärkide kaupa.

Eesmärk 1

Sihtides keskendutakse õigusele kvaliteetsele haridusele, haridussüsteemile, koolivõrgule, ühtsele Euroopa haridusele, regionaalarengul jpt.
Kui vaadata tegevussuundi, oluliseks peetakse heal tasemel taristut ja õpperuume (ka energiatõhusus), kutse- ja kõrgkoolide õiget arvu, haridussüsteemi ümberkorraldamist (III aste koondatakse suurematesse keskustesse), alus- ja üldhariduse kvaliteedi hindamis raamistiku loomist, STEAM hariduse ja STEAM praktiliste oskuste laiendamist, haridustöötajate mobiilsuse suurendamist, haridusturundese võimekuse suurendamist.

Eesmärk 2

Sihtidest mainiksin nüüdisaegset õpikäsitust, keeleoskusi, üldoskusi ja digipedagoogikat (mille puhul peavad olema haridustöötajad teadlikud selles, kuidas uued tehnoloogiad arenevad, mis on võimalused, ohud ja metoodikad ning kasutavad neid oma õppes õigesti).
Tegevussuundadest tooksin välja nüüdisaegse õpikäsituse seiresüsteemi välja arendamist, mitmekesiste õppemeetodide ja -viiside tõenduspõhise arendamise toetamist, digilahenduste arendamist ja kasutust (nt sellised, mis personaliseerivad ja mitmekesistavad õpet), eesti keele õpetamise toetamis (eesti keel kui prioriteet).

Eesmärk 3

Läbi sihtide pööratakse tähelepanu elukestvale õppele, eesti haridussüsteemile, õigusruumile ja maksusüsteemile (selleks, et tuua Eestisse uusi talente), inimeste õpivalikutele ja IT haridusele.
Tegevussuundade vahelt valisin digilahenduse loomise (läbi mille saab halata individuaalset õpiteed ja karjääri), kutse- ja kõrgharidusõpe, täiendus- ja ümberõppevõimaluste nutika spetsialiseerumise, loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia valdkona populariseerimise.

Organisatsiooni analüüs ja selle võimalused

Analüüsiks valisin ühe väikse MTÜ, mis tegeleb enamasti loodusharidusega. See tähendab, et pakutakse koolidele programmi, mis toimuvad õues (nt rabas, metsas, vajadusel haridusasutuse juures, pargis) ja eraisikutele sünnipäevaprogramme, mis toimuvad kas looduses või nende kodu juures.
Hetkel töötab organisatsioonis üks inimene, kes tegeleb programmide läbiviimisega ning mina aitan disaini ja turundusega. Harva viin läbi mõne programmi.
Kui vaadata Haridusvaldkonna arengukava 2021-2035, näeme, et mitmes kohas mainitakse huviharidus ja mitteformaalset haridust. Eesti (kui riigi) eesmärk on, et huvi- ja mitteformaalne haridus oleks üks kõrgel tasemel osa haridussüsteemist. Arengukava toob esile muudatused ning täpsustab mõningaid termine. Nt IT haridus, digipedagoogika, (õppija ja õpetaja) digipädevused ja digioskused jpt. Ühtlasi on pidanud haridusasutused ja paljud organisatsioonid ümber mõtlema oma tegevused ning arendama neid, et need oleksid pakutavad ka piirangute ja distantsõppe ajal. Minu kogemust kahe erineva loodusharidust pakutava organisatsiooniga on selline, et sel ajal, mil olid koolid (st kevad 2020, sügis 2020, talv-kevad 2021, sügis 2021 – osad koolid) distantsõppel, ei mõeldud tegevustele, mis oleks saanud pakkuda tavaliste loodusprogrammide asemel. Neil periooditel olid keelatud looduses toimuvad tegevused (vahepeal oli piirang 10 inimest, mis on kahjuks paljude klasside puhul liiga väike) ja seega ei olnud organisatsioonidel loodushariduse programmide müügist sissetulekut. Kindlasti see ei tähenda, et kõik Eestis asuvad loodusharidusega tegelevad organisatsioonid ei mõelnud arendustele. Kiire otsingu ajal leidsin nt Eesti Loodusmuuseumi materjalid ning pakutavad veebitunnid.
Loodushariduse eesmärk on saada inimesed loodusesse ja seal neile läbi viia mõned tegevused, mis on nt erinevad osad ühest teemast. Arusaadav on, et mõned loodusharidus organisatsioonid ei soovi hetkel “kolida” oma tegevusi veebi. Ühtlasi nad ei pruugi toetada nutiseadmete ja üldse tehnoloogia kasutamist looduses.
Mina teadvustan endale ka seda ohtu, kuid näen palju potentsiaali. Oma töö raames olen täheldanud, et erinevad toetused (nt KIK, RTK) on seotud väiksemal või suuremal määral EL või Eesti arengukavadega. Seega on lootus, et ka väiksem MTÜ saab osaleda nt digitaalse õppevara arendamisel. Ühtlasi on võimalik läbi veebikeskkondades asuva õppevara või õppeprogrammi laiendada oma klientide arvu. Kahjuks koolides tihi napib aega ja seega sobiksid mõnedele väiksemad ampsud, mida nad saaksid lahendada oma klassiruumides. Kuid samal ajal ei tohi unustada välja- ja õppesõite, kuid väike amps võiks toimida loodusharidus organisatsioonil kui turundusmeede. Samal ajal saaksid loodushariduse organisatsioonid arendada õppijate digipädevusi. Veebitunni raames saaksid õpilased harjutada koostööd erinevates digikeskkondades, kindlasti tuleks mängu ka digisisu loomine ja/või kohandamine.

Et kõik kokku võtta, pakuksin välja, et loodusharidus organisatsioonid ei kardaks tehnoloogiat. Hoopis võiksid nad näidata, kuidas targalt seda kasutada (nt liitreaalsus metsas/rabas). Kindlasti peaksid nende organisatsioonide juhid ja töötajad tutvuma Haridusvaldkonna arengukavaga 2021–2035 ja valima sealt kindlad suunad, et olla vääriline partner haridusasustustele ka tulevikus. Ühtlasi tuleks jälgida erinevaid meetmeid, mille teemad võivad algul tunduda veidi kastist välja olevat. Ning kui teema tundub liiga tehniline või raske, tuleks kaaluda kokkusaamist mõne haridustehnoloogiga, kes oleks nõus kasvõi lühikeseks ajaks tulema organisatsioonile appi.

Viited

HTM, 2020. Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035. https://www.hm.ee/sites/default/files/eesti_haridusvaldkonna_arengukava_2035_seisuga_2020.03.27.pdf

HARNO. Digipädevus. https://digipadevus.ee/oppija-digipadevusmudel/

Eesti Loodusmuuseum. Õppematerjalid. https://www.loodusmuuseum.ee/loodusharidus/oppematerjalid

II analüüs

MIS

Sain kokku kooli direktori ja õppejuhiga, et arutada nende lõimitud õppega seotud loodavat programmi. Põhiline küsimus oli, kas keskendume 1.-3.klassile või 4.-6.klassile. Kindel oli see, et programm toimib kui arvestust kooliastme lõpus. See tähendab, et selle peavad läbima kas 3. või 6. klassi õpilased.
Kokku oli mul tegelikult mitu kohtumist kooli töötajatega. Esimest korda kohtusin ainult direktoriga juba suvel ning rääkisime üldiselt võimalustest ja mõtetest. Talle sobib selline idee, et õpilased lahendavad linnas erinevaid ülesandeid, orienteerimiseks kasutavad nutitelefoni. Ülesannete kirjeldusi loevad ka oma nutitelefonide abil. Hetkel on plaanis kasutada rada2.smartzoos.eu keskkonda.
Uuesti kohtusime suve lõpus, mil arutasime veidi detailsemalt juba, mis sisu ja ülesandeid võiksid erinevad peatused sisaldada. Hetkeks viimane kohtumine toimus septembri lõpus, mil saime kokku ka õppejuhiga. Otsusatsime, et keskendume 4.-6.klassile. Arutasime, kuidas edasi minna ja õpetajatele läheneda.
Hetkel ei saa minna edasi, kuna mõned projektile olulised töötajad on haigeks jäänud. Kooli õpetajatel on plaanis kokku saada ühisel väljasõidul, mis toimub sügisvaheajal.

MIS SIIS

Arvan, et need kokkusaamised olid olulised, kuid natuke murelikuks teeb mind see, kui mitu korda pidin asja kooli direktorile meelde tuletama ja üks hetk pidin talle suhteliselt konkreetselt ütlema, et me nüüd peame kohtuma. Seejärel hakkasid asjad liikuma.
Hetkel olen veidi tüdinenud sellest, et asjadega ei lähe nii, nagu ma ise sooviksin. Selle tundega pean võitlmega iga nädal, sest tavaliselt nädala algul tuleb meelde, kui palju aega on jälle vahepeal möödunud. Loodan, et õpetajad saavad omavahel rääkida väljasõidul ja peale seda saame edasi liikuda.

MIS NÜÜD EDASI

Ausalt öeldes ei muudaks ma kohtumiste puhul mitte midagi. Võib-olla oleksin pidanud olema konkreetsem esimestel kokkusaamistel. Viimane kohtumine oli tegelikult väga tore ning asjalik.
Kindlasti pean kiiresti tööle hakkama kohe, kui õpetajad on omavahel asjad läbi rääkinud ning on teada erinevate ülesannete sisu. Iseenesest ei peaks see olema raske töö, juhul, kui sisu on korralikult ettevalmistatud ja läbimõeldud.

Reflektsioon

Ülesandeks oli kirjutada lühipostitus oma kokkupuutest mõne tehnoloogiast inspireeritud innovatsiooniga.

Ausalt öeldes mõtlesin ülesande peale mitu nädalat, sest ma järelikult ajasin selle liiga raskeks oma peas. Kui juba tundus, et ei oska midagi kirjutada, võtsin appi Google’i ja trükisin sisse “tehnoloogiast inspireeritud innovatsioon”. Ja siis saingi oma vastuse ja inspiratsiooni! Umbes keset lehte oli artikkel Mart Maasikuga, kes on/oli SEB inovatsioonijuht. See ei ole väga oluline, aga see SEB tuletas mulle meelde, et kunagi 7 aastat tagasi kolisin Eestisse ja hakkasin kasutama SEB panka.

Toona oli mul juba kogemus mitme erineva pangaga. Üks oli siis minu n-ö kodupank Tšehhis, aga hiljem tegin endale uue konto ühes teises pangas. Ma ei mäleta täpsemalt miks, aga motivatsioon kindlasti oli nende hinnakiri ehk et pidin neile vähem maksma igapäeva teenuste eest. Ühtlasi oli mul kogemus ühe Sloveenia pangaga, kuhu ma pidin oma Erasmuse õpingutele ajal konto tegema. See on siis kõik väga tore, aga miks ma üldse pangast kirjutan.

Asi on lihtne. ID-kaardiga ja hiljem Smart-ID’ga sisselogimine. Ausalt öeldes, ei kasuta ma enam ID-kaarti sisselogimiseks, sest ma olen Macbook’i kasutaja ja ma lihtsalt ei saa oma ID-kaardi lugejat enam tööle. Aga toona see tundus väga tore olevat. Paned ID-kaardi arvutisse ja saadki sisselogida kasutades oma kasutajatunnust ja PIN-koodi. Enne seda, kui tahtsin oma Tšehhi panka kasutada (tegelikult pank iseenesest oli Poolast), pidin kõigepealt kirjutama oma kasutajatunnust, siis parooli ja viimaks veel PIN-koodi, mis tuli alati minu telefonile. See tähendab, et pangakonto pidi olema seotud minu telefoni numbriga. Miks on see ebamugav lahendus? Sest kui elasin hiljem Inglismaal, ei kasutanud enam oma Tšehhi numbrit. See tähendab, et ma enam ei pääsenud ligi oma pangakontole.

ID-kaardiga sisselogimine oli siis väga mugav lahendus. Aga hiljem hakkasin kasutama Smart-ID’t. Põhimõtteliselt on tegemist vana hea PIN-kalkulaatoriga. Mul endal ei olnud kunagi seda olemas, aga olen neid näinud. Smart-ID on siis selle parem versioon (vähemalt minu arvates). Telefon on meil kogu aeg taskus, seega ei ole vaja otsida mingisugust kalkulaatorit kuskilt mujalt, vaid võtan telefoni, login sisse, teen makse, allkirjastan ära (jälle oma telefonis) jne.

Täna olen sellega lihtsalt nii harjunud, et enam ei mõtle selle peale, et veel võib-olla veel 5 aastat tagasi oli see minu jaoks midagi uut ja ma innukalt rääkisin sellest sõpradele või nt Tallinna vanalinas ühe Tšehhi koori lauljatele, kellele ma ekskursiooni tegin.

Innovatsiooni juhtimine

Innovatsiooni liigid (4P)

Product – tooteinnovatsioon (organisatsioon muudab oma teenust või toodet)
Process – protsessiinnovatsioon (organistasioon muudab teenuste või toodete loomist/kättetoimetamist)
Position – positsiooniinnovatsioon (organisatsioon muudab teenuste või toodete turuletoomist)
Paradigm – paradigmiinnovatsioon (organisatsioon muudab oma mõtlemist)

Mõtteid

Vahepeal ei ole võimalik öelda, mis inovatsiooniga tegemist on (puhkusepakett on toote- ja protsessimuudatus).
Vahepeal ei ole võimalik öelda kui uudne uus asi on (auto on vana leiutis, uute materjalide kasutamine on kindlasti innovatsioon).
Innovatsioon on hulga teadmiste kaasamine olemasolevasse konfiguratsiooni.
Põhiinnovatsiooni ümber tekib palju variatsioone, kuna toote/teenuse/protsessi arendamine toimub “doing what we do, but better” põhimõttel.
Uute toodete vastuvõtmist/turule toomist võivad piirata turul valitsevad “tujud” ning turgu valitsevate firmade otsused. Nt Western Union keeldus 19. sajandil Belli leiutatud telefoni kasutamisest, sest sel ei pidanud olema väärtust. Teine näide, gaasivalgustuse tootmisfirmad tulid välja innovatsioonidega, mis aitasid säilitada selle populaarsust, isegi kui oli juba mõni aeg olemas lambipirn. Kolmas näide, Atari ja Hewlett-Packard firmasid ei huvitanud Steve Jobs’i poolt arvuti, kuigi see oli toona väga innovaatiline asi.
Vahest sunnib sektorit või tööstust muutuma väline šokk, näiteks sõda.
Innovatsioon ei ole kerge. Kas sellepärast, et ettevõttel ei vedanud (nt telesaates, kus tutvustati toodet, midagi läks valesti), ettevõtte plaanid olid liiga ambitsioonikad või halvasti läbimõeldud, või oli mõni ettevõte halvasti varustatud.
See, et ettevõte on vana (traditsiooniline) ei tähenda, et peab püsima edasi ja seda ei ohusta midagi. See, et ettevõte on aastaid tegutsenud ühes valdkonnas, ei tähenda, et ei saa oma valdkonda täitsa vahetada.
Küsimus ei ole, kas innoveerida, vaid mis viisil on see parim teha.

Veel mõtteid

Huvitav kuidas on autor mitu korda välja toonud Napster’i ja Yahoo innovaatoritena. Mitte sellepärast, et nad omal ajal ei oleks innovatiivsed olnud, vaid sellepärast, et Yahoo on tänapäeval suhteliselt vähe oluline oma valdkonnas ning Napster enam ei eksisteeri oma esialgses vormis (Napsteri puhul kirjeldab tegelikult autor firma probleeme). 2005. aastast (kolmanda versiooni väljaandmis aasta) on väga palju muutunud 🙂

Viited:

Tiid, J., Bessant J., Pavitt, K. (2005). Innovatsiooni juhtimine (lk 3-59). John Wiley and Sons, Ltd.

I analüüs

MIS

Plaanis oli korraldada kaks lühikoolitust õpetajatele, sest kool oli ostnud uued Chromebook sülearvutid. Koolitused ei toimunud samal kuupäeval, vaid kahel erineval esmaspäeval. Õpetajad valisid endale sobiva kuupäeva registreerimislehes.
Praktika leppisin kokku juba maikuus, mil sain kokku kooli direktoriga. Sellele järgnes kokkusaamine kooli haridustehnoloogiga.
Suvevaheaja algul sain ühe Chromebooki, millega ma pidin iseseisvalt tutvuma. Sain uuesti kokku kooli haridustehnoloogiga, kellega rääkisime sellest, miks kool otsustas just Chromebookid osta, veidi Google administ ja teistest teemadest.
Kodus logisin sisse oma google kontoga ja mitmel erineval päeval katsetasin selle toimimist (nt kui kaua selle aku kestab, kuidas erinevad programmid alla laadida, kuidas neis toimetada, kuidas kasutada puutetundlikku ekraani, kus kohas asuvad sätete nupud nt wifi, kuidas üldse selline arvuti toimib, mis on ohud, plussid ja miinused, millele pöörata tähelepanu koolis kasutades).
23.08 toimus esimene koolitus ja 30.08 teine. Koolituste kuupäevad lepiti viimasel hetkel kokku ning mind teavitati toimumisest. Esimese koolituse viisin täitsa üksi ise, teisel koolitusel osales kooli haridustehnoloog, kes soovis rääkida peale minu osa ühest teemast.
Esimese koolituse pikkus oli natuke üle 30min. Selle raames rääkisin õpetajatele oma kogemustest, arvuti ohtudest, plussidest ja miinustest. Eraldi tõin välja klaviatuuri (millel on mõned klahvid, mida ei esine nt Windows arvutitel), puutetundliku ekraani. Arvuteid ei andnud õpetajatele kätte (osales umbes 7 inimest), ainult lõpu poole, et katsetada, kas nende kooli e-maili aadress toimib õigesti ja kuidas arvuti avavaade (esiekraan) välja näeb mitme kontoga. Peale koolitust mõtlesin, et oleksin pidanud sülearvutid kätte andma ja et teen nii teisel koolitusel.
Teise koolituse pikkus oli peaaegu 1 tund. Õpetajaid osales rohkem kui esimesel koolitusel, umbes 15, ühtlasi tuli kohale ka kooli haridustehnoloog. Temaga sai kokku lepitud, et ta tuleb 30min peale koolituse algust, millest ta kinni ei pidanud ning kohe koolituse alguses hakkas ta jagama arvutid õpetajatele. Minu teemad, millest rääkisin, olid samasugused nagu esimesel koolitusel.
Teise koolituse ajal sain aru, et tegelikult ei olnud hea mõte arvutid õpetajatele kätte anda. See tõmbas nende tähelepanu, tekkisid erinevad probleemid (kuidas mina ei saa sisse logida?!) ja segas minu juttu. Ühtlasi segas haridustehnoloogi olemasolu, kes vahest soovis midagi juurde seletada ja kellele tegelikult esitati osa küsimusi.
Õpetajad jäid üldiselt koolitustega rahule, esitasi suhteliselt palju küsimusi, mis olid asjakohased ning leppisime kokku, et sügise jooksul võime uuesti kokku saada, et rääkida esile tulnud probleemidest arvutite kasutamisel.

Ühtlasi oli plaanis teha üks lühike kasutamisjuhend õpetajatele, mis on mul hetkel pooleli (puudub umbes 2 pilti selgitusega). Juhendit tegin enamasti suvel ning täiendasin peale esimest koolitust küsitu põhjal.

MIS SIIS

Hea mõte oli jagada õpetajada kahte gruppi, sest (vähemalt esimese grupiga) sai rahulikult rääkida ja nad (vähemalt esimene grupp) keskendusid teemale palju rohkem võrreldes sellega, kui oleks kõik õpetajad kohal ühel koolitusel. Järgmine kord pakuksin välja, et grupid oleks max 10-liikmelised, sest teine grupp oli natuke liiga suur.
Kuna esimese koolituse toimumisajast anti mulle teada suhteliselt viimasel hetkel, ei olnud mul koolituse kava nii hästi paigas ning pidin koolituse ajal mitu korda tagasi minema mingisuguse teema juurde, et see täiendada.
Koolituste läbiviimine ei olnud otseselt raske, sest ma olen harjunud töötama täiskasvanute inimestega ja neile seletama asju/aitama neid. Ainuke erinevus oli, et ma paljusid õpetajaid ei olnud tundnud enne koolitust.
Teisel koolitusel olid segavad faktorid kooli haridustehnoloog ning arvutid õpetajate käes, mis tegi minu jutustamise, seletamise ja keskendumise raskemaks.
Kui inimene oskab arvutiga tööd teha, ei tekita talle Chromebook mingeid probleeme. Kui ta ei oska väga hästi või lausa kardab tehnikat, ei aita teda ükski koolitus või koolituste sari.

MIS NÜÜD EDASI

Koolitusel tuleb kõigepealt rääkida teoreetiliselt ning hiljem tuleb praktiline osa.
Paremini tuleks välja selgitada, mis osa ja ajavahemik on kelle oma (mitme koolitaja puhul).
Kuna teisi inimesi ei saa väga muuta, tuleb leppida sellega, et nad võivad planeerida asju teistmoodi. Tuleb olla paindlik.
Tuleb konkreetselt öelda inimesele, et ta segab (kui olukord lubab ja see ei ole liiga ebaviisakas).
Kui on mingi asi pooleli, tuleks see esimesel võimalusel valmis teha ja mitte venitada edasi (juhend).

SWOT analüüs ja praktika eesmärkide seadmine

Minu praktika eesmärgid ja praktikale seatud ootused – mida soovin praktika jooksul saavutada

Praktika jooksul teen koostööd pm võõraste inimestega, keda näen 1-2 korda kuus.

Praktika jooksul tutvun ise kooli uute Chromebook arvutitega ja viin läbi õpetajatele lühikoolitused.

Praktika jooksul arendan koos teiste õpetajatega õppeprogrammi, milles peavad õpilased orienteeruma linnas nutitelefonide abil ja täitma erinevad ülesanded. Programm toetab lõimitud õpet ja on suunatud kas esimesele või teisele kooliastmele. Programm asub mõnes veebikeskkonnas (nt avastusrada). 

Praktikakoha kirjeldus ning praktikakoha valiku põhjendus

Väike Pärnu linnas asuv põhikool. Igas klassis on umbes 20 õpilast, paraleele ei ole.

Koolil on oma haridustehnoloog olemas, kuid väikese koormusega. Seega saan teha mõningaid “põnevamaid” asju, milleks tal ei oleks aega.

Põhikool asub mulle sobivas kohas umbes 1km minu töökohast.

Tunnen mõningaid õpetajaid ja koolimaja, olen seal mitu korda aidanud remondi, koristamise või üritustega.

Kuigi olen töötanud kaks korda põhikoolis õpetajana, puudub mul kogemus haridustehnoloogiana. Hetkel töötan ülikoolis, seega on põnev vaadata haridustehnoloogi tööd põhikoolis, mis on teistsugune.

How video production affects student engagement: an empirical study of MOOC videos

Lugemispäeviku kolmas osa.

Artiklis kirjeldatakse uuringut, milles vaadata 6,9 miljoni video andmeid. Kõik videod pärinesid edX’i neljast erinevast kursusest.

Tulemused

• Lühemad videod on kaasahaaravamad kui pikemad.
• Video on kaasahaaravam, kui juhendaja vahepeal ilmub ekraanil.
• Video tehniline kvaliteet ei ole alati nii oluline, tähtsam on isiklik lähenemine.
• Video köidab rohkem tähelepanu kui see on nt KHAN academy’i animatsiooni stillis (võrreldes nt tavalise presentatsiooniga).
• Lühike video sobib vaatajatele rohkem, kui kvaliteetne (high quality) loengu salvestus.
• Juhendaja peab videos rääkima suhteliselt kiiresti ja entusiastlikult.
• Õppija suhestub erinevalt loengu salvestusse ja õppevideosse. Õppijad vaatasid õppevideosid mitu korda ja ainult 2-3min, mis viidab sellele, et nad keskendusid enda jaoks olulisematele osadele.

Soovitused

• Pannustada ettevalmistusfaasis korralikult planeerimisele, et üks video ei oleks pikem kui 6min.
• Kui salvestatakse presentatsioon ja juhendaja kommentaarid eraldi, tuleb video töötlemise käigus juhendaja osa lisada videole.
• Teha video mitteformaalses keskkonnas.
• Tuleb kasutada videos erinevaid visuaale ja rääkida sujuvalt.
• Kui juhendaja soovib salvestada oma loengut, peab ta meeles pidama, et video oleks lühike.
• Teha juhendajatele koolitusi, et nad oskaksid kõnelda entusiastlikult ja sujuvalt ilma pausideta.
• Loengute puhul tuleks arvestada sellega, et neid vaadatakse ainult ühekorra, õppevideote puhul aga sellega, et neid saaks vaadata mitu korda.

Uuringu metodoloogia

Valiti kõikide toonaste organisatsioonide pakutud kursused (st MIT, Harvar ja UC Berkeley) ja üritati valida erinevate valdkondade kursused. Kahjuks sügisel 2012a olid kõik kursused matemaatika- ja/või teadusteemalised.

Video vaatamise puhul analüüsiti järgnevaid andmeid: kasutajatunnus, video ID, vaatamise algus ja lõpp, video vaatamise kiirus, mitu korda vajutati play ja stop nuppu ning kas ülesanded tehti ära kohe peale vaatamist. Kuva videod hakkasid automaatselt mängima kohe kui õppija tegi videot sisaldava lehe lahti (seejärel pani ta antud lehe kinni või läks mujale edasi), ei arvestatud selliste juhtudega, mil vaadati videot 5sek ja vähem.

Õppija kaasatuse mõõtmiseks analüüsiti, kui kaua õppija vaatas antud videot ja kas ta tegi videoga seotud ülesande ära 30min jooksul peale vaatamist.

Video omadustest uuriti selle pikkust, kui palju video jooksul räägiti, video tüüpi (loeng, õppevideo, muu) ning kus kohas video tehti (slaidid, KHAN, stuudio, klassiruum jne).

Minu kogemused

Õppevideosid olen pidanud tegema mitmes erinevas aines. Kõikidel puhkudel kasutasin salvestamiseks veebikoosoleku tarkvara – enamasti Zoomi, aga viimast korda katsetasin ka Google Meeti. Ekraanil toimuvat kommenteerisin ja oma nägu näitasin videos ka – kas allpool paremas nurgas või tervel ekraanil, selle puhul salvestasin oma juttu eraldi ja hiljem monteerisin teiste video osadega kokku. Monteerimiseks kasutasin algul Shotcut’i ja hiljem iMovie’t. Lihtsamaks monteerimiseks sobib iMovie väga hästi, lisaks pakub huvitavaid teksti (title) efekte. Greenscreen’i kasutamiseks tundub Shotcut parem olevat, kuid mul puudub pikem kogemus.

Vahescreenide tegemiseks kasutasin canva tarkvara (canva.com). Tasuta versioonil on oma piirangud, kuid lihtsamate töödega saab väga hästi hakkama. Suurem probleem on, et tasuta versioonil puudub läbipaistva taustaga PNG salvestamise võimalus – selleks tuleb võtta kasutusse teine tasuta tarkvara või soetada pro konto.

Nagu enamus tudengeid olen ka mina lisanud videotele interaktiivseid elemente, kasutades H5P tarkvara.

Viited:

Guo, P. J., Kim, J., & Rubin, R. (2014). How video production affects student engagement: an empirical study of MOOC videos. L@S ’14: Proceedings of the First ACM Conference on Learning @ Scale Conference (lk 41–50). Association for Computing Machinery. https://doi.org/10.1145/2556325.2566239

Effective Educational Videos: Principles and Guidelines for Maximizing Student Learning from Video Content

Lugemispäeviku teine osa.

Video kui meetod on saanud üheks oluliseks hariduse osaks. Paljud uuringud on näidanud, et selline vahend võib õppimise tõhusamaks muuta. Kuid ka videol on oma vead. Näiteks, tudengid tihti ei hooli pikadest videotest. Et video oleks tõhus, on vaja arvestada järgnevaga

• kognitiivne koormus
• õppijate kaasamine
• aktiivõpe

Kognitiivne koormus

Kognitiivne koormuse teooria järgi on igal õppimiskogemusel kolm aspekti. Esimene on seesmine koormus. Madal seesmine koormus on nt sõnapaaril (blue = sinine). Grammatikal on vastupidi kõrge seesmine koormus, sest selle puhul tekivad seosed mitmel tasemel. Teine aspekt on ülesandespetsiifiline koormus. See koormus on oluline selleks, et jõuda soovitud õpiväljundini (nt analüüsi või võrdluse tegemine). Kolmas aspekt on ülearune koormus. Ülearune koormus ei aita õppijal jõuda soovitud väljundini, vaid tekib tihti valesti disainitud õppe puhul.
See tähendab, et õppe loojal tuleks vältida ülearust koormust, kuid samal ajal arvestada õppimiskogemuse seesmine koormusega. Selle põhjus on töömälu piiratud maht, aga tuleb kõigepealt läbi töötada töömälus, et see saaks salvestatud pikaajalisse mällu.
Multimeedial põhineva õppimise teooria järgi on töömälul kaks kanalit:

• visuaalne/pildiline
• kuulamis/verbaalne

Mõlema kanali abil saab tõhusalt kasutada töömälu mahtu, kuid tuleb olla ettevaatlik, et ei tekiks ülekoormus. Selle vältimiseks, kasutatakse 4 erinevat tava.

• Signaling – tekst, märksõnad või sümbolid videos selleks, et midagi esile tõsta.
• Segmenting – suurema informatsiooni jagatakse väikesteks tükkideks, mis annab õppijale võimaluse süveneda
• Weeding – huvitav, kuid ülearune informatsioon rohitakse välja, kuna see ei aita õppimisele kaasa (nt muusika või kompleksne taust videos võib segada ja viia tähelepanu mujale)
• Matching modality – õige töömälu kanalite kasutus (nt protsessi animatsioon + samaaegne suuline seletus)

Õppija kaasamine

Õppija tähelepanu suurendamiseks on vaja, et õppevideo oleks lühike. 2014a tehtud uuring näitas, et 6 minutilisi õppevideosid vaatas lõpuni peaaegu 100% õppijaid. 9-12 minutilisi videosid vaatas lõpuni umbes 50% ja 12-40 minutilisi vaatas lõpuni umbes 20% õppijaid. See tähendab, et sobiv õppevideo pikkus on kuue ja üheksa minuti vahel.
Kõnekeele/mitteformaalse keele kasutus on järgmine tõhus viis tähelepanu tõhustamiseks. Selle põhjus on lihtne – õppija samastub õpetajaga videos, ta tunneb samal pulgal olevat. Ühtlasi on vaja, et õpetaja videos räägiks suhteliselt kiiresti ja entusiastlikult.

Aktiivõpe

Et õppija saaks võtta õppest aktiivselt osa, soovitatakse kasutada erinevaid strateegiasid. Esimene neist on interaktiivsed küsimused. Sellised küsimused suurendavad õppija tähelepanu mitme mehhanismi abil – vähendavad ülearuse ja suurendavad ülesandespetsiifilise koormuse (õppija keskendub õpitule ja ei ole stressis nt tuleva testi pärast), õppija jaoks on lihtsam hiljem õpitut meelde tuletada ning õppijal on lihtsam hinnata oma teadmisi peale vaatamist (õppijad arvavad, et video on vähem keeruline kui tekst ja interaktiivsed küsimused võivad tal hinnata oma arusaamist videost). Teine strateegia on interaktiivsed elemendid, mille abil saab õppija ise juhtida oma õppimist (erinevad peatükid videos, nupud, mille abil saab edasi-tagasi liikuda jne). Kolmas on abistavad küsimused – õppija õpib videost rohkem, kui ta teab, millele keskenduda. Viimane soovitus on, et õppevideo oleks ainult üks osa kodusest ülesandest. Video on palju tõhusam (kui vahend), kui on see seotud teiste ülesannetega.

Viited:

Brame, C. J. (2016). Effective Educational Videos: Principles and Guidelines for Maximizing Student Learning from Video Content. CBE-Life Sciences Education, 15(4), es6. https://doi.org/10.1187/cbe.16-03-0125